Paljud meist on kindlasti jälginud hallhüljeste käitumist Tallinna loomaaias ning märganud, kui kaua nad võivad vee all viibida. Kuidas nad aga määravad, kui kaua nad saavad ohutult selliselt aega veeta? Seda küsimust on uurinud Šotimaa teadlased Saint Andrewsi Ülikoolist ning nende põnevate tulemustega saab tutvuda teadusajakirjas Science avaldatud artiklis.
Teadlased avastasid, et hallhüljestel on võime tajuda hapnikutaset oma veres. See aitab neil vältida uppumist isegi pikaajaliste sukeldumiste ajal, mis võivad kesta kuni tund aega. Mereimetajad kohandavad vee all veedetud aega vastavalt sellele, kui palju hapnikku nad on enne sukeldumist sisse hinganud.
Kuidas uuring läbi viidi?
Uuringu jaoks kogusid teadlased kuus noort hallhüljest lähedalasuvast looduslikust populatsioonist. Loomad ujusid kordamööda basseinis, läbides 60 meetrit edasi-tagasi veealuse söögikoha ja reguleeritava gaasikontsentratsiooniga hingamiskambri vahel. Teadlased kasutasid nelja erinevat gaasisegu eksperimentide läbiviimiseks.
Esimene gaasisegu jäljendas tavalise õhu koostist (21% hapnikku ja 0,04% süsihappegaasi), teine sisaldas kaks korda rohkem hapnikku. Kolmas gaasisegu sisaldas kaks korda vähem hapnikku ja neljas omas tavalist hapnikukogust, kuid 200 korda rohkem süsihappegaasi kui tavaline õhk. Teadlased dokumenteerisid kokku 510 individuaalset sukeldumist kõikide loomade puhul.
Hülged veetsid keskmiselt umbes neli minutit vee all pärast tavalise õhu sissehingamist. Mida rohkem hapnikku oli nende hingamises, seda kauem jäid nad vee alla, ja vastupidi. Samas ei mõjutanud süsihappegaasi taseme tõus sukeldumiste kestust võrreldes tavalise õhuga.
Mida teadlased avastasid?
Kuna hülged ise otsustasid, kui kaua vee all viibida, ning ei lasknud kunagi hapnikutaset langeda ohtliku miinimumini lühikeste sukeldumiste tõttu, eeldasid teadlased, et loomad tunnevad hapnikutaset oma veres. Nad reguleerivad vee all viibimise aega vastavalt sellele. See on märkimisväärne kohanemisvõime, mis võimaldab neil oma energiat säästlikult kasutada.
Uuringu tulemused näitavad, kuidas mereimetajad on kohastunud veealuse eluga. Nad kasutavad oma looduslikku võimet hapnikutaset tajuda, et optimeerida sukeldumiste kestust. See võimaldab neil tõhusalt toituda ja samal ajal ohutult pinnale naasta.
Teadlaste sõnul võib see avastus aidata paremini mõista ka teiste mereimetajate sukeldumiskäitumist. Sellised teadmised on olulised nii looduskaitselisest aspektist kui ka laiema arusaama kujundamisel elusolendite füsioloogilistest kohanemistest ekstreemsetes keskkondades.
Selline teadmine võib tulevikus aidata ka inimestel arendada uusi tehnoloogiaid või meditsiinilisi lahendusi. Uurides, kuidas hallhülged tajuvad hapnikutaset, saame võib-olla leida uusi viise jälgimaks inimeste hapnikutaset kriitilistes olukordades. Looduslike kohanemisvõimete uurimine annab sageli inspiratsiooni uuenduslikeks lahendusteks erinevates valdkondades.
