Loomariik on niivõrd mitmekesine, et pidevalt võime kuulda loomadest, kellest me midagi ei tea. Näiteks on olemas selline liik nagu damaanid (Hyracoidea). Nendest haruldastest ja hämmastavatest loomadest räägingi teile täna.
Kes on damaanid ja kus nad elavad?
Damaanid on väikesed imetajad, kes sarnanevad väliselt mägra või suure merisea ristandiga, kuid tegelikult on nad elevantide lähimad sugulased. Nad elavad Aafrikas ja Lähis-Idas, eelistades kiviseid künkaid, kaljusid ja mõnikord ka puudel asuvaid elupaiku. Nende keha pikkus on 30-60 cm ja kaal 1,5-5 kg, mis teeb nad umbes kodukassi suuruseks loomaks.
Damaanite füsioloogilised eripärad
Damaanite keha on täis üllatavaid kohastumusi, mis teevad nad unikaalseks loomaliigiks. Nende käpad on varustatud pehmete padjanditega, mis eritavad kleepuvat sekreeti, muutes vertikaalsed kaljud neile mugavateks redeliteks. Damaanite seljas on kollane nääre, mis eritab feromoone liigikaaslastega suhtlemiseks, ning ohu korral tõuseb selle ümber olev karv püsti, luues hoiatava “lipu”.
Damaanite termoregulatsioon meenutab rohkem roomajaid kui imetajaid. Nende kehatemperatuur kõigub 24°C kuni 39°C vahel, mistõttu veedavad nad igal hommikul tunde päikese käes, et oma organismi “laadida”. Damaanite neerud toodavad uriini, mis on kümme korda kontsentreeritum kui inimesel, säästes iga veetilka kuivas keskkonnas.
Nende hambad on samuti mõistatus: lõikehambad kasvavad kogu elu nagu närilistel, kuid emaili struktuur on identne elevandi kihvadega. See on justkui looduse allkiri sellel elaval mõistatusel, mis kinnitab nende sugulust elevantidega.
Käitumine ja sotsiaalne elu
Damaanite elu allub rangetele rituaalidele, mis on kohanenud nende elukeskkonnaga. Igal hommikul koguneb koloonia kivisele “platsile”, et päikesekiirte all soojeneda ja taastada öise jahtumise järel kehatemperatuur. Nende toiduvalik on asketlik – puukoor, kõvad võrsed ja isegi mürgised taimed, mida nende maks kergesti neutraliseerib.
Damaanid on tuntud oma mitmekesise häälitsemise poolest, mis meenutab linnulaulu. Teadlaste arvates sisaldab nende “keel” kuni kakskümmend erinevat signaali, alates hoiatustest kuni sotsiaalsete üleskutseteni. Ohtu märgates teevad damaanid läbilõikavaid hüüdeid, mis sunnivad kogu kolooniat varjuma turvalistes kohtades.
Huvitav on see, et damaanid võivad häälitseda erinevalt: siristada, haukuda, uriseda, vilistada ja turtsuda, kusjuures selliseid helisid teevad ainult isased. Kokku on teada üle 20 unikaalse heli, mida damaanid kasutavad koloonias suhtlemiseks.
Evolutsiooniline mõistatus: kuidas on nad seotud elevantidega?
Pikka aega tundus damaanite sugulus savanni hiiglastega absurdne. Kuid DNA-analüüs kinnitas: nemad, elevandid ja dugongid (veelise eluviisiga imetajad) pärinevad ühisest eellasest – Tethytheria’st, kes elas umbes 60 miljonit aastat tagasi. Ühised jooned on nähtavad detailides: jalalaba ehitus lameda küünistega, sarnased koljuluud ja loote arengu iseärasused.
Umbes 65 miljonit aastat tagasi oli damaanitel, londilistel ja loivaliste ühine eellane. Osa populatsioonist tuli maale, osa jäi vette (sellest harust arenesid hiljem tänapäeva lamantinid). Maale tulnud eellased ei kohanud tõsist konkurentsi, kuna dinosaurused olid selleks ajaks peaaegu välja surnud.
Koos areaali laienemisega muutus ka loomade välimus: eellased kohanesid uute tingimustega, populatsioon hargnes ja iga haru läks oma evolutsioonilist teed. Nii andis ühine eellane alguse paljudele erinevatele vormidele, mille suurus varieerus elevandist näriliseni.
Damaanite erilised kohanemised
Damaanite jalad on varustatud eriliste padjanditega, mis võimaldavad neil ronida peaaegu vertikaalsetel kaljudel ja puutüvedel. Taldadel olevad näärmed eritavad kummisarnast sekreeti, mis tagab täiendava hermeetilisuse nende iminappadele. Tänu sellele kohanemisele suudavad damaanid joosta peaaegu vertikaalsetel kaljudel ja puutüvedel suure osavuse ja kiirusega.
Damaanite seedetrakt on samuti unikaalne, võimaldades neil tõhusalt töödelda tselluloosi. Nende magu on jagatud kaheks osaks ja soolestik on keeruline, jagunedes kolmeks piirkonnaks, kus toimub toidu mikroobne töötlemine, nii et tselluloosi seedimise võime poolest ei jää damaanid alla mäletsejatele.
Kogu damaani keha on kaetud pikkade, hajutatud vibrissidega – tundlike karvadega, mis on tõenäoliselt vajalikud orienteerumiseks valguseta lõhedes ja urgudes. Eraldi iseärasuseks on damaanite ebatäiuslik termoregulatsioon, mistõttu ilmuvad mägidamaanid hommikul kaljudele koos esimeste päikesekiirtega, soojendades end kividel nagu sisalikud.
Damaanite eluviis ja kohanemine keskkonnaga
Damaanid elavad paikselt ja peidavad end sageli kaljude vahel. Suurema osa kuumast Aafrika päevast veedavad damaanid liikumatult kividel lamades, jalad laiali ja tallad ülespoole pööratud. Tõenäoliselt on selline tüüpiline poos seotud sellega, et higinäärmed on damaanitel ainult taldadel.
Öö veedavad damaanid kivide vahel, kus nad seavad sisse karvaga vooderdatud pesad. Pessa mahub mitu looma, mis aitab neil hoida kõrget temperatuuri ja mitte alajahtuda. Madal aktiivsus ja suhteliselt madal ainevahetuse tase võimaldavad neil eksisteerida väga kuivades piirkondades madala kvaliteediga toiduga.
Sama omadus võimaldab damaanitel hakkama saada ilma joogiveeta. Nad on kohanenud elama keskkondades, kus vesi on piiratud ressurss, saades vajaliku niiskuse toidust ja optimeerides oma füsioloogilisi protsesse.
Varem oleme rääkinud sellest, miks põdrad ja hirved heidavad sarved maha, aga lehmad ja pullid mitte. Kas olete kunagi selle peale mõelnud? Kui te vastust ei tea, vaadake kindlasti meie artiklit ja suurendage oma teadmisi looduse kohta.
