Meid ümbritseb igal pool muusika. Iga päev, kus me ka ei viibiks, kuuleme kindlasti selle helisid. Kuid miks mõned inimesed saavad muusikast rohkem naudingut ja teised vähem? Vastuse sellele avaldas väljaanne Nature Communications ja me jagame seda teiega.
Geneetika mõju muusikalise naudingu kogemisele
Teadlased Max Plancki Psühholingvistika Instituudist Saksamaalt koostöös Rootsi Karolinska Instituudiga viisid läbi ulatusliku uuringu. Uuringus osales üle 9000 kaksiku, et välja selgitada, kas muusikaline nauding sõltub geneetilistest erinevustest. Kaksikutel põhinevad uuringud võimaldavad võrrelda ühemunakaksikuid (DNA ühtib peaaegu 100%) kahemunakaksikutega (ühtib umbes 50%).
Uuringu tulemused olid üllatavad: umbes 54% erinevustest selles, kui palju inimesed muusikast naudingut saavad, selgitub geneetikaga. See tähendab, et meie muusikaline nauding pole ainult kasvatuse või kultuuriliste traditsioonide tulemus. Geneetika mõjutab seda, kui tugevalt muusika võib meis tekitada rõõmu, tõusu või soovi rütmis liikuda.
Teadlased avastasid, et muusikalist tasu mõjutavad geenid erinevad nendest, mis vastutavad üldise tundlikkuse eest naudingute või muusikaliste oskuste suhtes. See tähendab, et võime muusikast naudingut saada on ainulaadne nähtus. Seda ei saa taandada ainult andekusele või positiivsele maailmavaatele.
Kuidas uuringut läbi viidi
Uuringu osalised andsid oma hinnanguid selle kohta, kui palju naudingut nad muusikast saavad. Seda nimetatakse tundlikkuseks muusikalise tasu suhtes. Lisaks täitsid nad ülesandeid helikõrguse, meloodia ja rütmi määramiseks.
Kaksikutel põhinev uurimismeetod on eriti tõhus, sest see võimaldab hinnata geenide panust konkreetsesse omadusesse. Ühemunakaksikud jagavad peaaegu kogu oma geneetilist materjali. Kahemunakaksikud jagavad seda märksa vähem, umbes pooled geenidest.
Mis see avastus tähendab
Sajandite vältel on muusikat peetud ainult kultuurinähtuseks, mis kandub edasi traditsioonide ja õpetamise kaudu. Nüüd teame, et bioloogia annab samuti märkimisväärse panuse. Kujutage ette, et meloodia, mis tekitab pisaraid või rõõmu, pole ainult teie isiklik kogemus, vaid osa teie geneetilisest koodist, mis on päritud esivanematelt.
Uued andmed võivad saada lähtepunktiks edasistel uuringutel, mis keskenduvad geneetika mõjule loovusele ja emotsionaalsele regulatsioonile. Võimalik, et tulevikus aitavad sellised teadmised välja töötada isikupärastatud lähenemisviise teraapias ja hariduses. Arvestatakse individuaalseid iseärasusi muusika tajumisel.
Teadlaste kommentaarid
Uuringu esimene autor, teaduskandidaat Giacomo Bignardi märkis: “vastus sellele suurele küsimusele võib avada akna inimmõistuse üldisematesse aspektidesse.” Näiteks sellesse, kuidas kogemused muutuvad meeldivaks. Bignardi lisas, et tulemused näitavad keerulist pilti, milles DNA erinevused osaliselt määravad, kuidas me muusikat tunnetame.
Varem rääkisime sellest, kuidas vastata jämedusele. Igaüks meist on kokku puutunud sõbramatu suhtumisega enda suhtes ega ole alati osanud õigesti reageerida. Seetõttu on oluline teada, millal ja mida täpselt on kohane sellisele pöördumisele vastata.
