Iga inimene soovib, et tal oleksid suurepärased suhted partneriga. Praktikas osutub see aga sageli teisiti. Veelgi enam, lahutusstatistika näitab, et märkimisväärne osa inimesi ei suuda üldse dialoogi luua ega lahendada tekkivaid vastuolusid, mis viib perede lagunemiseni. Miks nii juhtub ja kas me kujutleme valesti ette, millel suhted põhinevad?
Bioloogiline vaatenurk suhetele
Vaatleme inimest esmalt bioloogilisest vaatenurgast, jättes kõrvale moraali- ja eetikanormid. Inimene on loom, kellel on ellujäämisinstinktid: elu ja tervise säilitamine, soo jätkamine ning hierarhiavajadus. Need instinktid mõjutavad meie käitumist rohkem, kui me tahaksime tunnistada.
Sünnides armastavad ja väärtustavad meid vanemad ning teised sugulased lihtsalt meie olemasolu fakti pärast. Kui meil sünnivad lapsed, armastame ka meie neid lihtsalt seetõttu, et nad on meie lapsed. See on tingimusteta armastuse ilming – armastus ilma igasuguste tingimusteta.
Selline armastus tuleneb sisuliselt soo jätkamise instinktist – programmist, mille loodus on “välja mõelnud”, et me hoolitseksime oma järglaste eest. Me ei vaja oma lastelt mingeid saavutusi või teeneid, et neid armastada. Tingimusteta armastuse “reegel” laieneb ainult lastele ning mõnikord vanematele ja teistele sugulastele.
Kuidas me teistega suhteid loome
Teiste inimestega ehitame suhted üles põhimõttel “kasulik – kasutu”. Selles pole midagi halba, sest me oleme nii loodud. Kui te istute vaikuses ja mõtlete, kas armastate kedagi lihtsalt niisama, siis tõenäoliselt on need lapsed ja vanemad.
Aga kuidas on meie partneritega? Kas me saame neid armastada lihtsalt niisama? Vastus ei rõõmusta paljusid. Ei – lihtsalt niisama me partnereid ei armasta. Erinevalt lastest ja vanematest me valime oma partnerid. Valime nad millegi konkreetse pärast, mis meile meeldib.
Kui see konkreetne asi – hoolitsus, tähelepanu, hellus, mõistmine – kaob või väheneb, ei meeldi meile sellised suhted enam. Sellist soovi võimendavad lõputud tülid, solvumised, lahkhelid, armukadeduse hood ja palju muud. Paljud naised kipuvad lapse suhtes tuntavat tingimusteta armastust abikaasale üle kandma, kuid see on vaid illusioon.
Tervislike suhete loomine
Et meie suhted oleksid pikaajalised ja õnnelikud, peaksime õppima eristama tingimusteta armastust laste ja vanemate vastu ning armastust, mis põhineb mingisugustel kasudel. Kasud võivad olla erinevad: kellelegi on olulised materiaalsed hüved, kellelegi vastastikune austus ja usaldus. Kellelegi on tähtis usaldusväärsus ja head lapsevanemlikud omadused.
Kui kasusid on, elame partneriga koos. Kui kasusid pole, läheme lahku. Jah, see kõlab veidi tsüüniliselt, kuid võime kaua pilvis hõljuda, lootes, et meid armastatakse lihtsalt selle eest, et me olemas oleme. Või võime vaadata tõele silma ja mõista, et meiega suhtlevad ainult kasu pärast.
Kordame: selles pole midagi üllatavat. Me oleme nii loodud ja oleme ka ise sellised. Kui meil on terve enesehinnang ja psüühikaga on kõik korras, ei kannata me kedagi lihtsalt niisama. Alati pole suhetes kasud ilmsed, mistõttu mõned inimesed jäävad ebatervislikesse suhetesse ega suuda lahkuda.
Varjatud kasude mõistmine
Näiteks üksijäämise hirm võib naist ebatervisliktes suhetes hoida ning panna teda abikaasa käitumisele vabandusi otsima. Naisele on sellistes suhetes lihtsam kui üksi olla. See tähendab, et ka sellistes sisuliselt õnnetutes suhetes leiab ta oma kasu.
Keegi ei jää suhetesse ilma kasudeta. Ka meie ise mitte. Seda fakti arvestades peab partner tooma seda algset kasu, mida me suhete alguses said, ning vastama samaga. Kui suhted on ehitatud vastastikusele kasule, loovad nad liidu tugeva aluse.
Kui me ütleme kellelegi “ma armastan sind”, mõtleme sisuliselt “ma armastan sind, sest mulle on sinuga hea, kuna…”. Me armastame alati kedagi millegi eest. Oleme harjunud endale naudingut hankima, pööramata tähelepanu partneri vajadustele, ning siis tuleme psühholoogi juurde üllatunult teatega, et “naine läks teise juurde” või “mees otsustas üksi elada”.
Varem rääkisime hetkest, pärast mida suhteid enam päästa ei saa. Kui te hindate oma partnerit, on õigem lihtsalt seda mitte lubada. Aga kuidas olla, kui elu ise toob keerulisi katsumusi, milleks me pole alati valmis?
