Kes ei armastaks maitsvaid ja mahlaseid vaarikaid? Eriti kui need on kasvatatud oma koduaias, kus saad neid korjata otse põõsalt. Vaarikate kasvatamine on tänuväärne tegevus, mis pakub nii maitsvaid marju kui ka tervisele kasulikke omadusi. Kuigi vaarikas võib olla veidi kapriisne ja nõudlik kultuur, on selle kasvatamine jõukohane igale aiapidajale, kui järgida mõningaid lihtsaid reegleid.
Mis taim on vaarikas?
Vaarikas (Rubus idaeus) on roosõieliste sugukonda kuuluv mitmeaastane põõsastaim, mida hinnatakse tema aromaatsete ja maitsvate viljade pärast. Taim koosneb püsivast juurestikust ja kaheaastastest maapealsetest vartest, kus esimesel aastal kasvavad vegetatiivsed võrsed ning teisel aastal tekivad õied ja viljad, misjärel varred kuivavad. Vaarikas on tuntud oma meeldiva välimuse ja maitsega marjade poolest, mis sisaldavad rikkalikult vitamiine ja mineraalaineid.
Vaarika viljad on koguviljad, mis koosnevad väikestest üheseemnelistest luuviljadest, mis on omavahel kokkukasvanud. Marjad võivad olla punased, kollased või mustad, sõltuvalt sordist. Lisaks maitsvale viljalihale sisaldavad vaarikad A-, B- ja C-vitamiini, rauda, fosforit, kaaliumi, kaltsiumi ning mitmeid happeid, sealhulgas õun-, sidrun- ja salitsüülhapet, mis annavad marjadele nende iseloomuliku maitse ja raviomadused.
Millised tingimused on vajalikud kasvatamiseks?
Vaarikas on kasvutingimuste suhtes üsna nõudlik kultuur, mis vajab õiget kasvukohta ja hoolt, et anda head saaki. Parimad on avarad, päikesepaistelised ja tuulevaiksed kohad, mis on kaitstud tugevate tuulte eest. Eesti kliimas on sortide kõige tähtsamaks omaduseks talvekindlus, sest meie muutlikud talved võivad vaarikataimi kahjustada, eriti kui sügis on olnud sademeterohke ja võrsed ei ole jõudnud korralikult puituda.
Vaarikas vajab hea niiskusrežiimiga toitaineterikast mulda, mis on nõrgalt happeline (pH 5,6–6,5) ja keskmise raskusega, huumusesisaldusega vähemalt 2–2,5%. Taimele ei sobi põuakartlikud ja toitainetevaesed liivmullad ega ka rasked paakuvad savimullad, kus on vähe õhku ja võib tekkida liigniiskus. Seisev vesi ja liigniiskus võivad vaarikaistandikule saatuslikuks saada, mistõttu peab maapind olema tasane või kerge kallakuga ning ilma mikrolohkudeta.
Vaarikate kasvatamisel on oluline arvestada, et kriitiline periood on juulikuus, kui valmib saak ja toimub aktiivne uute võrsete kasv. Sel perioodil on eriti tähtis piisav niiskus, et tagada toitainete kättesaadavus. Põuakartlikel muldadel tuleb põuaperioodidel vaarikat kindlasti kasta, milleks sobib kõige paremini tilkkastmissüsteem, mis võimaldab koos kastmisveega ka väetisi anda.
Vaarikate istutamine
Vaarika istikud saadakse tavaliselt juurevõsudest ning neid on kõige parem istutada kas kevadel või sügisel. Sügisene istutamine on soovitatav teha 2-3 nädalat enne külma, mis parasvöötme kliimaga piirkondades langeb septembri lõppu või oktoobri algusesse. Potistatud istikutega probleemi pole, sest neid saab istutada kogu hooaja vältel kevadest sügiseni.
Istutamiseks kaevake 30-40 cm sügavuse ja 40-50 cm läbimõõduga auk või kraav. Jätke taimede vaheks reas 40-60 cm ja ridade vaheks 2-3 meetrit, olenevalt toestusviisist. Valmistage ette kasvusubstraat, segades võrdses vahekorras neutraliseerimata rabaturvast, liiva ja komposti või kõdusõnnikut. Lisage ämbritäiele kasvusubstraadile 2 supilusikatäit superfosfaati ja 1 supilusikatäis kaaliumkloriidi. Asetage taim istutusauku, laotage juured hoolikalt laiali ja puistake peale kasvusubstraat, hoides taime varrest ja kergelt raputades, et muld läheks ilusti juurte vahele.
Vaarikate istutamine avamaal
Avamaal kasvatamiseks valige päikesepaisteline ja tuulevaikne koht, kus vaarikas saab piisavalt valgust ja soojust. Enne istutamist kobestage muld põhjalikult ja eemaldage umbrohujuured. Istutamisel on kõige lihtsam töö ette võtta kahekesi – üks kaevab varem kobestatud mulda nii suure ja sügava augu, et istiku juured parajasti sisse mahuvad, teine asetab istiku kohale ja paigutab juured igas suunas laiali. Seejärel viskab esimene juurtele mulda, teine aga raputab tasakesi istikut, et muld läheks hästi juurte vahele.
Pärast istutamist kastke taimi 20-60 liitri veega, sõltuvalt eelsademetest ja pinnase seisundist. Maapind istiku ümber multšige rabaturba, lehtpuu saepuru, kuiva lehestiku, heina või põhuga, mis aitab säilitada niiskust maapinnas. Istutatud taimed lõigake kaldus nurga all umbes 15 cm kõrguselt. Pärast kevadist istutamist on taimel sageli kuiv periood, mistõttu on väga oluline pöörata tähelepanu kastmisele – esimesel nädalal tuleb taime kasta vähemalt 2 korda, 40-60 liitrit ruutmeetri kohta.
Kastmine ja hooldus
Vaarikate kastmine on eriti oluline kuival perioodil ja pärast istutamist, kui taimed pole veel korralikult juurdunud. Kastke taimi hommikul või õhtul, kui päike pole enam nii intensiivne, kasutades toasooja vett. Vaarikad vajavad regulaarset kastmist, eriti õitsemise ja viljade moodustumise ajal, kuid vältige liigniiskust, mis võib põhjustada juurte mädanemist ja haiguste levikut.
Hilisem mullaharimine seisneb peamiselt mulla kobestamises, mida tuleb teha iga suure vihmasaju järel, sest vaarikas ei talu õhuvaest tihenenud mulda. Kasulik on ka vaarikate multšimine, mis takistab umbrohu teket ning soodustab mulla õhutamist. Kevadel enne kasvu algust lõigake maha eelmise aasta viljavõsud, sest need ei hakka enam kasvama. Samal ajal saab surnud ja kahjustatud võrsed ning reast välja kasvanud võrsed maapinnani eemaldada. Kõrgeid võrseid saab ülemise tugitraadi kohal lühendada, nii on vaarikaid kergem korjata.
Kuidas väetada?
Väetamine on vaarikate kasvatamisel oluline, et tagada taimede tervis ja hea saagikus. Vaarika väetisena võib kasutada marja- ja puuviljaväetist vastavalt pakendil olevale juhendile. Vaarika kasvukoht tuleks väetada juba enne istikute istutamist, segades väetise kasvusubstraadiga, et tagada taimedele hea stardipositsioon.
Kasvuperioodil on soovitatav kasutada kompleksväetisi, mis sisaldavad lämmastikku, fosforit ja kaaliumi õiges vahekorras. Kevadel, kui algab intensiivne kasv, on vajalik lämmastikväetis, mis soodustab lehtede ja võrsete kasvu. Õitsemise ja viljade moodustumise ajal on oluline fosfor ja kaalium, mis parandavad viljade kvaliteeti ja suurendavad taime vastupanuvõimet haigustele. Parim viis väetiste andmiseks on koos kastmisveega, kasutades tilkkastmissüsteemi, mis tagab toitainete ühtlase jaotumise ja maksimaalse omastamise taimede poolt.
Võimalikud taimehaigused
Vaarikate kasvatamisel võib esineda mitmeid haigusi ja kahjureid, mis võivad mõjutada saagikust ja marjade kvaliteeti. Eestis on suuremaks probleemiks varrehaigused, nagu vaarika-antraknoos ja vaarika-varrepõletik, mis kahjustavad taime varsi ja vähendavad talvekindlust. Vaarika-varrepõletik on levinuim ja kõige suuremat kahju tekitav vaarikahaigus Eestis, mis põhjustab saagikuse ja talvekindluse langust. Haiguse tunnusteks on suve teisel poolel esimese kasvuaasta võrsetele tekkivad sinakashallid või violetjad laigud, mis hiljem muutuvad pruuniks ja ümbritsevad kogu vart.
Lisaks haigustele ohustavad vaarikaid ka kahjurid, nagu vaarikamardikas ja -lest. Kahjurite tõrjeks on oluline hoida istandik puhas, eemaldada kahjustatud taimeosad ja vajadusel kasutada bioloogilisi või keemilisi tõrjevahendeid. Haiguste ennetamiseks valige terved ja tugevad istikud, istutage need õigele kaugusele üksteisest, et tagada hea õhuringlus, ja vältige liigniiskust. Haigestunud taimed eemaldage mullapalliga ja põletage ning ärge istutage uusi taimi samale kasvukohale.
Saagi koristamine
Vaarikaistandik hakkab arvestatavat saaki kandma kolmandal aastal pärast istutamist ning saagikandeperiood võib kesta 8-10 aastat või kauemgi, olenevalt istandiku seisundist. Saak valmib tavasortidel juulis ja saagiperiood kestab orienteeruvalt kolm nädalat. Taasviljuvate sortide kevadel kasvanud võrsetel valmib saak augusti keskel ja korjeaeg võib kesta kuni külmadeni.
Vaarikasaak on keskmiselt 4-6 tonni hektari kohta, kuid kõrgemate saakide saamisel on probleemiks olnud sortide talvekindlus ja saagi riknemine. Marjad tuleks korjata, kui need on täielikult küpsenud, kuid mitte üleküpsenud, sest üleküpsenud marjad riknevad kiiresti ja ei kannata transporti. Soovitatav on korjata marjad karpidesse, millega neid ka realiseeritakse. Marjade säilitamiseks kuni tarbimiseni on vaja jahutusruumi temperatuuriga 4-8 °C.
Vaarikate kasvatamine on tänuväärne tegevus, mis pakub maitsvaid ja tervislikke marju otse oma aiast. Kuigi vaarikas võib olla veidi nõudlik kultuur, on selle kasvatamine jõukohane igale aiapidajale, kui järgida õigeid võtteid ja pöörata tähelepanu taime vajadustele. Valige oma aeda sobiv sort, arvestades Eesti kliimatingimusi ja oma aia eripära. Istutage taimed päikesepaistelisse ja tuulevaiksesse kohta, hoolitsege regulaarse kastmise ja väetamise eest ning jälgige võimalikke haigusi ja kahjureid. Nii saate nautida maitsvaid ja tervislikke vaarikaid aastaid.
