Kevad Eestis toob endaga kaasa ühe kõige oodatuma vaatepildi – tuhandete värviliste tulpide õitsemise. Paljud meist on külastanud Kirna mõisa Järvamaal, et imetleda sealset võrratut tulbimerd, mis maalib maastiku erksate värvitoonidega. Miks mitte luua sellist imelist vaatepilti oma aeda? Ehkki võib-olla mitte tuhandete, kuid piisavalt paljude tulpidega, et muuta oma koduaed kevadel tõeliseks silmarõõmuks.
Mis lilled on tulbid?
Tulp (Tulipa) kuulub liilialiste sugukonda ja on üks maailma armastatumaid sibullilli. Need elegantsed taimed pärinevad algselt Kesk-Aasiast, eelkõige Türgi, Pärsia ja Kasahstani piirkondadest, kuid on sajandite jooksul levinud üle kogu maailma. Tulbid võivad kasvada kõrguseks 10-70 cm, sõltuvalt sordist, ning nende õied on kellukataolistest kuni laia tassikujulisteni.
Tulbid on tuntud oma rikkaliku värvivaliku poolest, mis ulatub puhtast valgest ja kollasest kuni sügava purpuri, peaaegu musta ja isegi rohekate toonideni. Lisaks on olemas erinevaid õite vorme: lihtõielised, täidisõielised, papagoi-tulbid kumerate õielehtedega ning eksootilised fringed-tüüpi ehk narmasjate servadega õied. Tulbid jagunevad õitsemisaja järgi varajasteks, keskvalmijateks ja hilisteks, võimaldades pikka õitsemisperioodi aprillist juunini.
Milliseid tingimusi on vaja kasvatamiseks?
Tulbid on külmakindlad taimed, mis sobivad suurepäraselt Eesti kliimasse. Need sibullilled vajavad kasvaamiseks külma talveperioodi, mis teeb Eesti kliima nende jaoks ideaalseks. Tulbid eelistavad kasvada täispäikeses, kuid taluvad ka kerget varjutust, eriti kui see langeb pärastlõunasel ajal, kui päike on kõige intensiivsem.
Tulbid vajavad hea drenaažiga kasvukohta, kuna liigne niiskus võib põhjustada sibulate mädanemist. Ideaalne kasvukoht on kaitstud tugeva tuule eest, kuid samas piisavalt õhuline, et vältida seenhaiguste teket. Mereäärsetel aladel tasub tulbipeenrad rajada kohta, kus need on kaitstud soolaste meretuulte eest, mis võivad taimi kahjustada.
Tulbid õitsevad kõige paremini piirkondades, kus kevad on pikk ja jahe, võimaldades õitel kauem püsida. Eesti kliimas on see tingimus sageli täidetud, mis teeb siinse keskkonna tulpide kasvatamiseks eriti soodsaks. Õitsemisperioodil vajavad tulbid regulaarset kastmist, kuid mitte liiga palju, sest liigniiskus võib kahjustada sibulaid ja tekitada haigusi.
Milline muld sobib?
Tulbid eelistavad kasvada viljakas, hea drenaažiga, kergelt happelises kuni neutraalses mullas (pH 6,0-7,0). Ideaalne on huumusrikas liivane liivsavi, mis on piisavalt kohe, et vesi saaks vabalt ära voolata, kuid suudab siiski niiskust säilitada. Enne istutamist on soovitatav mulda rikastada komposti või hästi kõdunenud sõnnikuga, segades seda hoolikalt olemasoleva mullaga.
Tulpide istutamine
Tulpide sibulaid istutatakse sügisel, ideaaljuhul septembri lõpust kuni novembri alguseni, enne esimesi külmasid. Õige istutusaeg on oluline, sest sibulad vajavad enne külma ilma saabumist aega juurdumiseks, kuid mitte piisavalt sooja, et alustada maapealse osa kasvatamist. Enne istutamist valige kvaliteetsed, terved ja tugevad sibulad, mis on silmaga nähtavate kahjustusteta ja tunduvad käes raskemad, kuna sisaldavad rohkem toitaineid.
Sibulad istutatakse sügavusele, mis on umbes kolm korda suurem kui sibula kõrgus – keskmiselt 10-15 cm sügavusele maapinnast. Sibulate vahele jäetakse 10-15 cm vahet, olenevalt sordist ja sellest, millist efekti soovite saavutada. Grupina istutatud tulbid näevad sageli efektsemad välja kui üksikud taimed, seega võib istutada 5-7 sama sorti sibulat ühte gruppi.
Pärast istutamist katke ala multšiga, mis aitab hoida mulda niiskena ja ühtlase temperatuuriga. Multš kaitseb sibulaid ka tugevate temperatuurikõikumiste eest talvel. Mõned aednikud soovitavad sibulaid enne istutamist leotada fungitsiidilahuses, et vältida seenhaiguste teket, eriti kui teil on varem olnud probleeme sibulate mädanemisega.
Kastmine ja hooldus
Tulbid vajavad kastmist peamiselt kasvuperioodil ja õitsemise ajal, eriti kui kevad on kuiv. Kastmine peaks olema põhjalik, kuid mitte liiga sage – umbes kord nädalas, kui pole vihma, andes piisavalt vett, et niisutada mulda vähemalt 15-20 cm sügavuselt. Parim aeg kastmiseks on hommik, mis võimaldab lehtedele sattunud veel päeva jooksul ära kuivada, vähendades nii haiguste riski.
Kastmisel vältige vee sattumist otse õitele või lehtedele, vaid suunake see taime juurele. Kasutage toasooja vett või vihmavett, kuna külm vesi võib taimi stressata. Kui õied on närbunud, eemaldage need, kuid jätke lehed puutumata, kuni need hakkavad kolletuma, tavaliselt umbes kuus nädalat pärast õitsemist – nii saavad sibulad toitaineid varuda järgmise aasta õitsemiseks.
Kuidas väetada?
Tulpide väetamine algab juba istutamise ajal, kui mulda segatakse aeglaselt vabanevat väetist või hästi kõdunenud komposti. Kevadel, kui esimesed rohelised võrsed mullast välja tulevad, on aeg esimeseks väetamiseks, kasutades sibullilledele mõeldud tasakaalustatud väetist, mis on madala lämmastikusisaldusega ja kõrgema fosfori- ning kaaliumisisaldusega (näiteks NPK 5-10-10). Väetist puistatakse pinnasele taime ümber, vältides otsest kontakti taimeosadega.
Teine väetamiskord toimub pungade moodustumise ajal, kasutades sama väetist. Pärast õitsemist ei ole väetamine vajalik, kuna taim keskendub toitainete varumisele sibulasse. Tulpide liigne väetamine, eriti lämmastikuga, võib põhjustada liiga kiiret lehtede kasvu, nõrgemaid varsi ja vastuvõtlikkust haigustele, samuti võib see vähendada sibulate elujõudu järgmistel aastatel. Väetage ainult kuiva mulla puhul ja kastke pärast väetamist põhjalikult, et vältida juurte “põletamist”.
Võimalikud taimehaigused
Tulbid võivad kannatada mitme haiguse käes, millest kõige levinumad on hallitushaigused, näiteks Botrytis, mis ilmnevad pruunide laikudena lehtedel ja õitel, eriti niiskel kevadel. Samuti on levinud tulbi-mosaiikviirus, mis põhjustab lehtedel värvilisi triipe või mustreid ning võib vähendada taime elujõudu. Sibulmädanik on tõsine probleem, mille puhul sibulad muutuvad pehmeks ja haisevaks – selliste sibulate puhul pole muud võimalust kui need hävitada ja järgmisel aastal uued istutada.
Tulpide peamised kahjurid on närilised, eriti hiired ja mügrid, kes võivad sibulaid närida, ning nälkjad, kes kahjustavad noori võrseid. Näriliste vastu võib sibulaid istutada traatkorvides või lisada mulda killustikku. Nälkjate vastu aitab multšimine männikoore või terava kruusaga, samuti spetsiaalsed nälkjatõrjevahendid. Haiguste vältimiseks istutage tulbid igal aastal uude kohta, eemaldage ja hävitage nakatunud taimeosad kohe, ning tagage taimedele hea õhuringlus, vältides liiga tihedat istutamist.
Tulpide talvitumine
Eesti kliimas ei ole tulpide sibulaid tavaliselt vaja sügisel üles võtta, kuna need on piisavalt külmakindlad, et meie talvedes vastu pidada. Siiski, kui soovite säilitada konkreetseid sorte või teil on eriti õrnu sorte, võite sibulad pärast lehtede täielikku kolletumist üles võtta. Seda tehakse tavaliselt juuni lõpus või juuli alguses, kui lehed on kuivanud ja kergesti eemaldatavad.
Väljavõetud sibulaid tuleb kuivatada varjulises, hea õhuringlusega kohas umbes nädala jooksul, seejärel puhastada mullast ja säilitada kuivas, jahedas (15-20°C) ja pimedas kohas kuni sügisese istutuseni. Kui otsustate sibulaid maas talvitada, lisage peenrale paks multšikiht, mis kaitseb sibulaid äärmuslike temperatuuride eest. Mõned aednikud katavad peenra ka kuuseokstega, mis pakuvad täiendavat kaitset külma eest ja hoiavad lume paigal.
Tulpide kasvatamine oma aias ei ole mitte ainult lihtne, vaid pakub ka suurt rahuldust, kui kevadel tärkavad erksavärvilised õied. Õigete kasvatustingimuste, hoolika istutamise ja regulaarse hooldusega saate luua oma aeda kaunid tulbipeenrad, mis toovad kevadesse värvi ja rõõmu. Olgu tegemist mõne üksiku tulbiga pottides või ulatuslike istutusaladega, need klassikalised kevadõied on kindlasti väärt aega ja vaeva, mida nende kasvatamisse panustate.