Kes ei armasta maitsvaid marju? Eriti kui need on kasvatatud oma aias, kus saad neid korjata otse põõsalt. Tikrid on ühed tänuväärsemad marjapõõsad, mis pakuvad rikkalikku saaki ja vajavad suhteliselt vähe hoolt. Õigete võtetega saad kasvatada terved ja tugevad põõsad, mis rõõmustavad sind mahlaste marjadega aastaid.
Mis taim on tikker?
Tikker (Ribes uva-crispa) on mitmeaastane marjapõõsas, mis kuulub sõstraliste (Grossulariaceae) sugukonda. Tegemist on keskmise suurusega põõsaga, mis kasvab tavaliselt 1-1,5 meetri kõrguseks ja sama laiaks. Tikripõõsad on tuntud oma ogaliste okste ja ümarate, mahlaste marjade poolest, mis võivad olla rohelised, kollased, punased või isegi tumevioletsed, sõltuvalt sordist.
Tikripõõsad on vastupidavad ja pikaealised, elades sageli 15-20 aastat või kauemgi. Nende lehed on väikesed, ümarad ja sakilise servaga, mis sügisel muutuvad kauniks kollaseks. Õitsemisaeg on varakevadel, tavaliselt aprillis-mais, mil põõsas katub väikeste roheliste või roosakate õitega, millest hiljem arenevad mahlased marjad.
Millised tingimused on vajalikud kasvatamiseks?
Tikker on Eesti kliimasse suurepäraselt sobiv taim, taludes hästi meie talvekülmasid ja muutlikke ilmastikuolusid. Parim kasvukoht tikrile on päikesepaisteline või poolvarjuline ala, kus on piisavalt valgust, kuid kaitstus tugeva tuule eest. Liiga varjulises kohas võivad põõsad küll kasvada, kuid marjade saak jääb väiksemaks ja maitseomadused kehvemaks.
Muld peaks olema viljakas, huumuserikas ja hästi dreenitud, kuna tikker ei talu liigniiskust. Ideaalne pH on kergelt happeline kuni neutraalne (pH 6-7). Liiga happelises mullas võivad tekkida toitainete omastamise probleemid, samas kui liiga aluselises mullas võib esineda rauapuudust, mis väljendub lehtede kolletumises.
Tikripõõsad vajavad kasvamiseks piisavalt ruumi, seega istutamisel tuleks jätta põõsaste vahele vähemalt 1,5-2 meetrit. See tagab hea õhuringluse, mis omakorda vähendab haiguste ohtu ja lihtsustab marjade korjamist. Samuti on oluline, et kasvukoht oleks kaitstud tugevate tuulte eest, mis võivad kahjustada õrnu võrseid ja takistada mesilaste ligipääsu õitsemise ajal.
Tikri istutamine
Tikripõõsaid on kõige parem istutada kas varakevadel enne pungade puhkemist või sügisel pärast lehtede langemist. Istutusauk peaks olema piisavalt suur, umbes 60 cm läbimõõduga ja sama sügav, et juured saaksid vabalt laieneda. Enne istutamist on soovitatav augu põhja lisada komposti või kõdusõnnikut, millele tuleb panna kiht mulda, et taime juured ei puutuks otseselt väetisega kokku.
Enne istutamist kasta potti põhjalikult, see teeb taime potist eemaldamise lihtsamaks ja aitab juurtel kergemini kohaneda. Samuti tuleks istutusauku valada vett, et muld oleks piisavalt niiske. Kui taime juured on potis väga tihedalt kokku kasvanud, tasub mullapalli õrnalt lahti harutada nii külgedelt kui alt, mis aitab taimel kiiremini juurduma hakata.
Tikri istutamine avatud pinnasesse
Avatud pinnasesse istutamisel on oluline jälgida, et taime juurekael jääks maapinnaga samale tasemele. Liiga sügavale istutamine võib põhjustada juurekaela mädanemist, samas kui liiga kõrgele jättes võivad juured kuivada. Pärast istutamist tihenda muld taime ümber õrnalt, et juured oleksid mullaga heas kontaktis, ja moodusta kastmisnõgu, mis aitab suunata vett otse juurte juurde.
Värskelt istutatud tikripõõsad vajavad korralikku kastmist – kohe pärast istutamist vala kastmisnõgu täis vett (1-2 ämbrit). Esimesel kasvuaastal vajab taim regulaarset kastmist, eriti kuivadel perioodidel, et tagada hea juurdumine. Samuti on soovitatav katta mullapind põõsa ümber multšiga (näiteks komposti, puukoore või õlgede kiht), mis aitab säilitada niiskust, takistab umbrohtude kasvu ja kaitseb juuri temperatuurikõikumiste eest.
Kastmine ja hooldus
Tikripõõsad vajavad regulaarset kastmist, eriti esimesel paaril aastal pärast istutamist, kui nende juurestik pole veel täielikult välja arenenud. Juurdumise periood kestab umbes kaks kuud, mil taimed vajavad kastmist vastavalt ilmastikule ja kasvutingimustele. Kevadel piisab tavaliselt 2-3 kastmiskorrast nädalas, suvel, eriti kuuma ilmaga, võib olla vajalik igapäevane kastmine.
Kastmisel on oluline, et vesi jõuaks juurte piirkonda, mitte ei niisutaks ainult pindmist mullakihti. Kasta tuleks hommikul või õhtul, kui päike pole enam nii intensiivne, et vältida liigset aurumist. Ära lase end petta kergest vihmast – väike vihm kastab ainult taime lehti, kuid juurteni jõuab väga vähe vett. Tikripõõsad eelistavad ühtlast niiskust, kuid ei talu liigniiskust, seega väldi liigkastmist, mis võib põhjustada juurte mädanemist.
Kuidas väetada?
Tikripõõsaste väetamine on oluline, et tagada tugev kasv ja rikkalik saak. Kui kasutasid istutamisel kvaliteetset istutussegu või kompostmulda, pole esimesel aastal täiendav väetamine vajalik. Alates teisest kasvuaastast tuleks tikripõõsaid väetada varakevadel kasvu ergutamiseks kompleksväetisega ning sügisel puitumise ja talvitumise parandamiseks spetsiaalse sügisväetisega.
Kevadel, enne lehtede puhkemist, on soovitatav kasutada lämmastikurikast väetist, mis soodustab vegetatiivset kasvu. Suvel, pärast saagi koristamist, võib anda kaaliumi- ja fosforirohket väetist, mis aitab põõsal valmistuda talveks ja moodustada õiepungi järgmiseks aastaks. Väetist tuleks laotada põõsa võra projektsiooni ulatuses, kuid mitte otse vastu tüve, et vältida juurte “põletamist”. Lisaks mineraalväetistele on tikripõõsastele väga kasulik ka orgaaniline väetis, näiteks kompost või kõdusõnnik, mida võib lisada igal kevadel õhukese kihina põõsa ümber.
Võimalikud taimehaigused
Tikripõõsad võivad kannatada mitmete haiguste ja kahjurite all, millest levinumad on jahukaste, tikri-lehevaablane ja pahklest. Jahukaste tunneb ära valgete pulberjate laikude järgi lehtedel ja võrsetel, mis hiljem muutuvad pruunikaks. Selle vastu aitab puutuhaga pritsimine varakevadel või spetsiaalsete fungitsiidide kasutamine.
Tikri-lehevaablase vastsed söövad lehtede kude, jättes järele vaid roodude võrgustiku. Pahklest põhjustab pungade ebaloomulikku paisumist ja deformeerumist. Mõlema kahjuri tõrjeks on oluline regulaarne põõsaste kontroll ja kahjustatud osade eemaldamine. Kui kahjustus on ulatuslik, võib kasutada bioloogilisi või keemilisi tõrjevahendeid, kuid alati tuleks eelistada loodussõbralikke meetodeid, eriti kui tegemist on söödavate marjadega.
Saagi koristamine
Tikripõõsad hakkavad tavaliselt kandma teisel või kolmandal aastal pärast istutamist, kuigi täissaagikus saavutatakse alles 4-5 aasta vanuselt. Marjad valmivad sõltuvalt sordist ja ilmastikust juulist augustini, kusjuures ühelt põõsalt saab korjata mitu nädalat, kuna kõik marjad ei valmi korraga. Küpsed marjad on pehmed, mahlased ja on saavutanud sordile omase värvi.
Tikrimarju tuleks korjata kuiva ilmaga, kui need on täielikult küpsenud, kuid mitte üleküpsenud. Üleküpsenud marjad võivad lõhkeda ja muutuda kiiresti ebameeldivaks. Korjamisel hoia marja õrnalt sõrmede vahel ja tõmba ettevaatlikult, et vältida põõsa kahjustamist. Värskelt korjatud marjad säilivad külmkapis mõned päevad, kuid neid võib ka külmutada või kasutada moosiks, mahlaks või veiniks.
Tikripõõsad on tänuväärsed taimed, mis õige hoolduse korral pakuvad rikkalikku saaki aastaid. Nad sobivad hästi Eesti kliimasse, vajavad mõõdukalt hoolt ja annavad vastutasuks maitsvaid, vitamiinirikkaid marju. Istutamisel vali päikesepaisteline või poolvarjuline koht, viljakas ja hästi dreenitud muld ning anna taimedele piisavalt ruumi kasvamiseks. Regulaarne kastmine, väetamine ja õigeaegne kahjurite tõrje tagavad terved põõsad ja rikkaliku saagi. Nii saad nautida oma aia maitsvaid tikrimarju aastaid.
