Paprika on üks armastatumaid köögivilju, mis lisab roogadele värvi ja maitset. Oma aias paprika kasvatamine võimaldab nautida värsket ja tervislikku saaki otse peenralt. Edukaks kasvatamiseks on oluline järgida mõningaid põhimõtteid ning arvestada oluliste nüanssidega, mis aitavad saavutada rikkaliku ja kvaliteetse saagi.
Mis taim on paprika?
Paprika ehk magus pipar (Capsicum annuum) on mitmeaastane taim, mis kuulub maavitsaliste (Solanaceae) sugukonda koos tomati, baklažaani ja kartuli pereliikmetega. Looduses võib paprikataim kasvada kuni 1,5 meetri kõrguseks, kuid koduaias jääb tavaliselt 40-80 cm vahele. Selle tugev vars kannab ovaalseid tumerohelisi lehti ning väikeseid valgeid õisi, millest arenevad hiljem viljad.
Paprika viljad on õõnsad, nende värv muutub küpsedes rohelisest punaseks, kollaseks, oranžiks või isegi lillaks, sõltuvalt sordist. Viljaliha on mahlane, maitsev ning rikkalik C-vitamiini allikas, sisaldades seda isegi rohkem kui tsitrusviljad. Paprika pole mitte ainult maitsev ja tervislik, vaid ka äärmiselt mitmekülgne köögis kasutamiseks, sobides nii värskelt salatitesse kui ka praadidesse, hautistesse või hoidistesse.
Millised tingimused on vajalikud paprika kasvatamiseks?
Paprika on soojust armastav taim, mis pärineb algselt Lõuna-Ameerika troopilistest piirkondadest, mistõttu vajab see hästi kasvamiseks piisavalt soojust ja valgust. Eesti kliimas on paprika kasvatamine avamaal küllaltki riskantne, kuid mitte võimatu, eriti soojematel suvedel ja lõunapoolsetes piirkondades. Kindlama tulemuse saamiseks on soovitatav kasvatada paprikat kasvuhoones või katmikalal, kus temperatuur on stabiilsem ja kõrgem.
Optimaalne temperatuur paprika kasvuks on 20-30°C päeval ja mitte alla 15°C öösel. Temperatuurid alla 10°C võivad taimele stressi tekitada ning alla 0°C hävitavad taime täielikult. Paprikataim vajab ka piisavalt valgust – vähemalt 6-8 tundi otsest päikesevalgust päevas, et hästi kasvada ja saaki anda. Valguse puudumisel venivad taimed välja, jäävad nõrgaks ning vilju moodustub vähem.
Õhuniiskus on samuti oluline faktor – paprikale sobib keskmine kuni kõrge õhuniiskus, umbes 65-85%. Liiga kuivas õhus võivad õied variseda, samas liiga niiske keskkond soodustab seenhaiguste levikut. Hea õhuringlus ümber taimede aitab vältida liigsest niiskusest tingitud probleeme, seetõttu tuleks avamaal istutada taimed piisavate vahedega või kasvuhoones tagada korralik ventilatsioon.
Milline muld sobib?
Paprika eelistab toitaineterikast, hästi dreenivat mulda, mille pH tase jääb vahemikku 6,0-7,0. Liiga happeline või aluseline muld mõjutab toitainete kättesaadavust ning sellega ka taime kasvu ja saagikust. Ideaalne on huumusrikas, kerge lõimisega muld, mis ei ole liiga raske ega liiga liivane – savikas liivamuld või keskmise raskusega liivsavimuld sobivad hästi.
Paprika kasvab eriti hästi peenardel, kus eelmisel aastal kasvasid kapsas, kurgid või kaunviljad. Kaunviljad rikastavad mulda lämmastikuga ning kapsas ja kurgid ei ole paprikaga sarnaste haiguste või kahjurite peremehed, mis vähendab nakkusohtu. Mulda tasub enne istutamist rikastada komposti või hästi kõdunenud sõnnikuga, mis lisab nii toitaineid kui parandab mulla struktuuri, tagades parema vee läbilaskvuse ja õhustuse juurte ümber.
Paprika istutamine
Eesti kliimas on paprika kasvatamisel kindlaim meetod alustada taimede ettekasvatamisega siseruumides. Külvamine otse avamaale ei ole meie kliimas soovitav, kuna kasvuperiood jääb liiga lühikeseks ning temperatuur ei ole piisavalt kõrge, et seemned hästi idaneksid. Ettekasvatatud taimed annavad pikema saagiaega ning tugevamad istikud suudavad paremini vastu panna võimalikele stressiteguritele nagu temperatuurikõikumised või kahjurid.
Seemnetest isekasvatatud taimed annavad esimesed viljad tavaliselt 3-4 kuud pärast külvi, seetõttu tuleks ettekasvatamisega alustada varakult, juba veebruaris või märtsis. Ostetud taimed on sageli juba valmis istutamiseks pärast öökülmade möödumist mais või juuni alguses. Parim aeg avamaal või kasvuhoones istutamiseks on siis, kui öine temperatuur püsivalt ületab 10°C, tavaliselt juuni alguses Eesti oludes.
Millal ja kuidas õigesti külvata paprika seemneid?
Paprika seemneid tuleks külvata siseruumides veebruari lõpus või märtsi alguses, et anda taimedele piisavalt aega arenemiseks enne avamaal istutamist. Külviks sobivad hästi spetsiaalsed külvikassetid või väikesed potid, mis on täidetud steriilse külvimullaga või turba-perliidi seguga. Seemned tuleks külvata umbes 0,5-1 cm sügavusele, asetades igasse potti või kasseti pessa 2-3 seemet, mida hiljem harvendatakse, jättes kasvama tugevaima taime.
Pärast külvi tuleb anumad asetada sooja kohta, kus temperatuur püsib 22-28°C vahel – soojendusmatid aitavad säilitada stabiilset temperatuuri ja kiirendavad idanemist. Seemned idanevad tavaliselt 7-14 päeva jooksul ning vajavad selle aja jooksul ühtlast niiskust, kuid mitte liigniiskust, mis võib põhjustada seemnete mädanemist või seemnete mustumist. Kui taimed on idanenud ja neil on ilmunud esimesed pärislehed (tavaliselt 2-3 nädalat pärast idanemist), võib neid pikeerida suurematesse pottidesse, kus nad kasvavad kuni avamaal istutamiseni.
Istikute istutamine avamaal
Istikud on valmis avamaal istutamiseks, kui neil on 6-8 lehte ning nad on umbes 15-20 cm kõrged, tavaliselt umbes 8-10 nädalat pärast külvi. Enne avamaal istutamist tuleks taimi 7-10 päeva jooksul karastada, viies neid päeval õue ja tuues ööks sisse, et nad harjuksid väliskeskkonna tingimustega. Istutamist tuleks planeerida ajale, kui öökülmaoht on möödunud, Eestis tavaliselt juuni alguses.
Istutuskoha valikul eelistage päikeselist, tuulte eest kaitstud ala ning valmistage muld ette, kaevates sisse komposti või kõdunenud sõnnikut. Taimed istutatakse 40-50 cm vahedega ridadesse, mis on üksteisest 60-70 cm kaugusel, sellised vahemaad tagavad piisava õhuringluse taimede vahel ja vähendavad haiguste leviku ohtu. Istutusauk peaks olema piisavalt sügav, et mahutada kogu juurepalli, istutades taime sama sügavusele, kui ta oli potis, mitte sügavamale ega madalamale.
Paprika kastmine ja hooldus
Paprika vajab ühtlast niiskust kogu kasvuperioodi vältel, eriti õitsemise ja viljade moodustumise ajal. Liigne kuivus võib põhjustada õite langemist ja viljade deformeerumist, samas liigniiskus soodustab juurehaiguste teket. Soovitav on kasta taimi hommikul või varasel õhtul, vältides lehtede märgamist, mis võib soodustada seenhaiguste levikut.
Iganädalane kastmine, andes igale taimele 1-2 liitrit vett, on tavaliselt piisav, kuid kuumadel ja kuivadel perioodidel võib olla vaja kasta sagedamini. Soovitav on kasutada toasoojat vett, et mitte tekitada taimedele temperatuurišokki, eriti kasvuhoones. Multšimine taimede ümber aitab säilitada mullas niiskust, hoida umbrohtu kontrolli all ja ühtlustada mulla temperatuuri, selleks sobib hästi kõdunenud kompost, õlgmultš või spetsiaalne aiapoe multš.
Kuidas väetada?
Paprika on toitainete suhtes nõudlik taim, eriti vajab see lämmastikku, kaaliumit ja fosforit tasakaalustatud kogustes kogu kasvuperioodi vältel. Enne istutamist on soovitatav segada mulda kompleksväetist või hästi kõdunenud komposti, mis annab taimedele hea stardi. Kasvuperioodil tuleks paprikat väetada iga 2-3 nädala tagant, kasutades tasakaalustatud toitainete sisaldusega lahustuvat väetist.
Õitsemise ja viljade moodustumise faasis võiks suurendada kaaliumi osakaalu väetises, mis soodustab viljade arenemist ja parandab nende kvaliteeti. Liigne lämmastik selles faasis võib põhjustada liigset lehtede kasvu viljade arenemise arvelt. Orgaanilise väetisena sobib hästi kääritatud komposttee või virtsa lahus (lahjendatud vahekorras 1:10), mida võib kasutada lehtkaudse väetisena taime toitumise parandamiseks, eriti kui taimedel esineb toitainete puuduse märke nagu lehtede kolletumine või kasvupeetus.
Taime võimalikud haigused
Paprika on vastuvõtlik mitmetele haigustele, eriti niiskes keskkonnas. Levinumad on hahkhallitus (Botrytis cinerea), mis avaldub hallika kattena lehtedel ja vartel, ning jahukaste, mille tunnuseks on valge pulbriline kate taimeosal. Samuti võivad probleeme tekitada erinevad viirushaigused, mille sümptomiteks on lehtede deformatsioon, mosaiikmuster või klorootiline laigulisus, ja vertitsilloosne närbumistõbi, mis põhjustab taime närbumist alates alumistest lehtedest.
Peamised kahjurid, kes paprikat ohustavad, on lehetäid, ripslased, kedriklest ja kasvuhoonekarilane. Haiguste ja kahjurite ennetamiseks on oluline tagada hea õhuringlus taimede vahel, vältida lehtede märgamist ja eemaldada koheselt nakatunud taimeosad. Bioloogiliste tõrjevahendite kasutamine, nagu seebilahus lehetäide vastu või preparaat Bacillus thuringiensis röövikute vastu, aitab hoida kahjurid kontrolli all loodussõbralikul viisil. Tõsisemate probleemide korral võib olla vajalik kasutada spetsiaalseid fungitsiide või insektitsiide, kuid neid tuleks kasutada vastavalt juhendile ja võimalikult vähe.
Kuidas ja millal korjata saaki?
Paprika viljad on söödavad juba rohelisena, kuid täisküpsuse ja maksimaalse toiteväärtuse saavutavad nad siis, kui värv on muutunud lõplikuks – punaseks, kollaseks või oranžiks, sõltuvalt sordist. Esimesi vilju saab tavaliselt korjata umbes 2-3 kuud pärast istutamist, Eesti oludes tavaliselt juuli lõpus või augusti alguses. Viljade küpsuse hindamisel on lisaks värvile olulised ka suurus ja kõvadus – küps paprika peaks olema täismõõdus, veidi vetruv vajutamisel, kuid mitte pehme.
Viljade korjamiseks kasutage teravaid kääre või nuga, lõigates vilja koos lühikese varreosaga, vältides taime rebimist või kahjustamist. Regulaarne saagi koristamine stimuleerib taime moodustama uusi vilju, seega korjake viljad kohe, kui need on saavutanud soovitud küpsuse. Saaki saab korjata kuni esimeste sügiseste külmadeni, tavaliselt septembri lõpuni või oktoobri alguseni, kasvuhoones võib saagiaeg pikeneda veelgi. Korjatud paprikaid saab säilitada külmkapis 1-2 nädalat või need pikemaajaliseks säilitamiseks külmutada, kuivatada või hoidistada.
Paprika kasvatamine koduses aias või kasvuhoones on rahuldust pakkuv tegevus, mis tasub end rikkaliku ja maitsva saagiga. Kuigi paprika on soojust armastav taim ja Eesti kliimas võib selle kasvatamine tunduda väljakutsena, on see õigete võtete ja tingimuste tagamisel täiesti võimalik. Taime edukaks kasvatamiseks on vaja alustada ettekasvatamisega varakult, tagada piisav soojus ja valgus kogu kasvuperioodi vältel ning pöörata tähelepanu kastmisele ja väetamisele.
