Kirsipuu väetamine on oluline osa aia hooldusest, mis tagab puu tervise ja rikkaliku saagi. Õige väetamine aitab puul paremini talvituda, haigustele vastu panna ja maitsvamaid vilju kasvatada. Korralik toitainete tasakaal mullas on kirsipuu eduka kasvatamise alus.
Millal kirsipuud väetada?
Kirsipuu väetamise vajadus sõltub otseselt puu vanusest. Kuni kaheaastased noored kirsipuud ei vaja täiendavat väetamist, kuna nad saavad piisavalt toitaineid istutamisel mulda pandud väetisest. Vanemad puud vajavad hooaja jooksul nelja väetamist, millest esimene toimub varakevadel, kui pungad hakkavad puhkema.
Teine väetamine tuleks teha õitsemise ajal, mis tavaliselt langeb maikuusse. Kolmas väetamine toimub mai lõpus või juuni alguses, kui puu on õitsemise lõpetanud. Neljas ja viimane väetamine tehakse augustis-septembris pärast saagi koristamist.
Väetamise põhireeglid
Kirsipuu väetamisel võib kasutada nii orgaanilisi, mineraalseid kui ka orgaanilis-mineraalseid väetisi. Need võivad koosneda ühest või mitmest komponendist, kusjuures komplekssed valmissegud on mugavad kasutada vastavalt juhendile. Oluline on meeles pidada, et mineraalseid ja orgaanilisi väetisi ei tohiks omavahel segada – kasutage neid eraldi või vaheldumisi.
Kirsipuid saab väetada nii kuivade kui ka vedelate väetistega. Graanulid ja pulbrid puistatakse puu alla ning kaevatatakse ettevaatlikult mulda labida või kõplaga. Vedelikega pritsitakse oksi ja lehti ning kastetakse tüve ümbrust – ala tüve ümber võra projektsiooni ulatuses.
Enne juurväetamist tuleb puu ümber olev muld kobestada ja puu rikkalikult kasta, et vältida keemilist põletust. Kuni kaheaastastele kirsipuudele piisab 3-4 liitrist veest, vanematele puudele 4-6 liitrist.
Kevadine väetamine pungade puhkemise ajal
Pungade puhkemise ajal vajab puu eriti lämmastikku, mis vastutab tulevaste lehtede tervisliku kasvu eest. Olulised on ka teised makroelemendid: fosfor, mis osaleb sel perioodil pungade moodustumises, ja kaalium taime immuunsüsteemi tugevdamiseks.
Mineraalväetistest eelistage kompleksseid segusid, kuid arvestage aktiivsete komponentide kontsentratsiooni. Näiteks ammofoskat toodetakse erinevate NPK (lämmastik, fosfor, kaalium) proportsioonidega. Rohelise massi kasvuks valige variant, mille lämmastikusisaldus (N) on 22-26%. Puistake 50-70 g graanuleid 1 m² kohta, segage need mulla pealiskihiga, kaevates 12-15 cm sügavusele.
Orgaanilistest väetistest võib esimeseks väetamiseks kasutada linnusõnnikut, mis on kõrge lämmastikusisaldusega. See on väga kontsentreeritud väetis, mida kantakse kuivalt peale arvestusega mitte rohkem kui 50 g 1 m² kohta. Samuti võib mulda parandada küpse kompostiga – vaja läheb 10 kg 1 m² tüveümbruse kohta.
Väetamine õitsemise ajal
Rikkalik õitsemine kulutab taime energiat, seetõttu tuleb seda sel ajal toetada makro- ja mikroelementidega. Mineraalväetistest võib kasutada ammofoskat, kuid juba lämmastiku, fosfori ja kaaliumi võrdsete proportsioonidega, näiteks 16:16:16. Vaja läheb 50-70 g graanuleid 1 m² mulla kohta.
Orgaanilistest väetistest võib sel perioodil taimi väetada käärinud lehmasõnnikuga. Vaja läheb 2-4 kg 1 m² kohta. Sobib ka huumus – täielikult lagunenud sõnnik, mis taastab hästi mulla viljakuse. Seda tuleb aga lisada suuremas koguses – umbes 20 kg 1 m² kohta.
Väetamine pärast õitsemist
Pärast õitsemist on oluline väetistest lämmastik välja jätta või selle kogust vähendada, vastasel juhul jätkab taim rohelise massi kasvatamist viljade moodustumise arvelt. Mineraalväetistest sobib kaaliummonofosfor, mida kasutatakse leheväetistena: lahjendage 10 g vahendit 10 liitris vees ja pritsige hoolikalt kirsipuu oksi ja lehti.
Orgaanilistest väetistest sisaldab enamik populaarseid orgaanilisi väetisi palju lämmastikku, seetõttu on oluline vältida nende kasutamist pärast kirsipuu õitsemist. Erandiks on puutuhk, mis on rikas kaltsiumi, kaaliumi, magneesiumi, väävli, boori ja teiste taimele oluliste mikroelementide poolest.
Väetamine pärast saagi koristamist
Sel perioodil on aedniku peamine ülesanne taastada mulla viljakus ja aidata puul puhkeperioodiks valmistuda. Mineraalväetistest eelistage lämmastikku mittesisaldavaid segusid. Mineraalväetistest imendub see kiiresti, mis võib esile kutsuda uute võrsete kasvu, mis ei ela talve üle.
Orgaanilistest väetistest sobivad viimaseks väetamiseks käärinud hobuse- ja lehmasõnnik, küps kompost ja sapropeelid. Väetiste kulu on järgmine: hobuse- ja lehmasõnnik – 2-4 kg 1 m² kohta; kompost – 20 kg 1 m² kohta; sapropeelid – 3 l 1 m² kohta.
Varem oleme rääkinud sellest, kuidas kaitsta õunapuid kahjurite eest. Seda on väga oluline õigesti teha, et puu ei hukkuks. Meie nõuanded on lihtsad ja neid saab rakendada igaüks.
