Mugulsibulad ei kasva mitte ainult Peipsi-äärsetes külades, kus sibulakasvatuse traditsioon ulatub sajandite taha. Tegelikult võib igaüks meist saada edukaks sibulakasvatajaks, sõltumata sellest, kas elame Võrumaal, Hiiumaal või hoopis Harjumaal. Sibulad on tänuväärne köögivili, mis sobib ideaalselt ka algaja aedniku esimeseks projektiks. Kas pole põnev mõelda, et varsti võite oma sibulasaaki naabritega jagada?
Mis taim on sibul?
Sibul kuulub liilialiste sugukonda ja on üks vanimaid kultuurtaimi maailmas. See mitmeaastane taim kasvab 30-100 cm kõrguseks, moodustades maapinna all hästi tuntud sibulakujulise mugula. Sibula lehed on torujad, rohelised ning seest õõnsad, mis muudab taime väga eriliseks ja kergesti äratuntavaks.
Sibula maitsvas mugulas sisalduvad vitamiinid, mineraalained ja eeterlikud õlid teevad sellest väärtusliku toiduaine meie toidulaual. Lisaks tavapärasele kollakale sibulale leidub ka punaseid, valgeid ja isegi lillakaid sorte, mis kõik sobivad suurepäraselt Eesti kliimasse.
Millised tingimused on vajalikud kasvatamiseks?
Sibulad eelistavad päikeselist kasvukohta, kus nad saavad vähemalt 6-8 tundi otsest päikesevalgust päevas. Eesti kliima sobib sibulate kasvatamiseks suurepäraselt, kuna nad taluvad hästi ka jahedamaid temperatuure. Optimaalne kasvutemperatuur jääb vahemikku 15-25 kraadi, mis langeb kokku meie suvise keskmise temperatuuriga.
Sibulad vajavad head õhuringlust, seega tasub neid kasvatada avamaal või hästi ventileeritud kasvuhoones. Liigne niiskus võib põhjustada haigusi, seetõttu on oluline tagada piisav õhuliikumine taimede vahel. Eesti niiske kliima tõttu tasub sibulapeenrad rajada pisut kõrgemad, et liigne vesi ära valguks.
Taimed on küllaltki vastupidavad ja kasvavad edukalt ka tuulisemates kohtades. Siiski tasub vältida kohti, kus tuul on pidevalt väga tugev, sest see võib takistada taimede normaalset kasvu ja arengut.
Milline muld sobib?
Sibulad eelistavad keskmise raskusega, hästi dreenitud ning toitaineterikast mulda, mille pH on vahemikus 6,0-7,0. Muld peab olema kobestatud vähemalt 20-30 cm sügavuselt ning vaba umbrohujuurtest. Liiga raske savine või liiga kerge liivane muld ei sobi sibulate kasvatamiseks ideaalselt.
Sibulaseemnete külvamine avamaal
Sibulaseemneid võib külvata otse avamaal aprillis-mais, kui muld on piisavalt soojenenud. Enne külvi tuleb peenar korralikult ette valmistada: eemaldada umbrohi, kobestada muld ja tasandada pind. Seemned külvatakse 1-2 cm sügavustesse vagudesse, jättes taimede vahele 5-7 cm ja ridade vahele 25-30 cm.
Pärast külvi tuleb muld õrnalt kinni vajutada ja kergelt kasta. Idanemiseni hoida mulda ühtlaselt niiskena, kuid mitte liiga märjana. Seemned idanevad tavaliselt 7-14 päeva jooksul, sõltuvalt temperatuurist ja niiskusest. Tärganud taimi tuleb vajadusel harvendada, et igal taimel oleks piisavalt kasvuruumi.
Kastmine ja hooldus
Sibulad vajavad regulaarset, kuid mõõdukat kastmist. Parim aeg kastmiseks on varahommik või õhtupoolik, kui päike pole enam nii intensiivne. Vett tuleb anda otse mulla pinnale, vältides lehtede märjaks tegemist, mis võib soodustada haiguste levikut.
Kastmisel tuleb jälgida, et muld oleks niiske, kuid mitte läbimärg. Liigne niiskus võib põhjustada sibulate mädanemist. Suvel, kui ilm on kuiv, võib olla vajalik kasta 2-3 korda nädalas, kuid alati tuleb arvestada ilmastikuoludega.
Väetamine
Sibulad vajavad regulaarset väetamist kogu kasvuperioodi vältel. Enne istutamist tuleb mulda segada komposti või kõdunenud sõnnikut. Kasvuperioodil soovitatakse kasutada kompleksväetist, mis sisaldab lämmastikku, fosforit ja kaaliumi.
Esimene väetamine toimub umbes kuu aega pärast tärkamist, kui taimed on juba korralikult juurdunud. Teine väetamine tehakse sibulate moodustumise alguses. Väetist tuleb doseerida ettevaatlikult, järgides pakendil olevaid juhiseid, sest liigne väetamine võib kahjustada taimi.
Võimalikud taimehaigused
Sibulad võivad nakatuda mitmesugustesse seenhaigustesse, millest levinumad on hallitushaigused ja sibula-ebajahukaste. Haiguste tunnusteks on kollased või pruunid laigud lehtedel, hallitus sibulatel või taime närbumine. Kahjuritest ohustavad sibulaid kõige sagedamini sibulakärbsed ja sibulalestad.
Haiguste ennetamiseks on oluline tagada taimedele head kasvutingimused: piisav õhuvahetus, õige kastmisrežiim ja sobiv väetamine. Kahjurite ilmnemisel saab kasutada bioloogilisi või keemilisi tõrjevahendeid, kuid oluline on reageerida kiiresti, et vältida probleemi levimist.
Kuidas ja millal saaki koristada?
Sibulasaagi koristamise aeg saabub tavaliselt augusti lõpus või septembri alguses, kui sibulate pealsed on kolletunud ja lamandunud. Õige koristusaja määramiseks jälgige, et vähemalt pooled lehed oleksid lamandunud ja kolletunud.
Sibulad tuleb ettevaatlikult mullast välja tõmmata ja jätta mõneks päevaks põllule kuivama, kui ilm seda võimaldab. Pärast esialgset kuivatamist puhastatakse sibulad mullast ja laotakse õhukese kihina varjulisse, hästi ventileeritud kohta järelkuivama. Korralikult kuivatatud sibulad säilivad jahedas ja kuivas kohas mitu kuud.
Lõpetuseks tasub meeles pidada, et sibulate kasvatamine on küll lihtne, kuid nõuab järjepidevat hoolt ja tähelepanu. Kui järgida kõiki olulisi kasvunõudeid, on võimalik kasvatada maitsvat ja tervislikku sibulasaaki, mis rõõmustab teid terve talve vältel. Head sibulakasvatust!
