Eestlased on kõrvitsat naljatamisi kutsunud “Eesti ananassiks”, sest marineeritult meenutab see tõepoolest eksootilise puuvilja maitset. Lisaks suurepärasele maitsele on kõrvits ka väga tänuväärne köögivili, mida koduaias kasvatada. See vitamiinirikas köögivili ei vaja keerulist hooldust ning annab rikkaliku saagi, mis säilib hästi läbi talve.
Mis taim on kõrvits?
Kõrvits kuulub kõrvitsaliste sugukonda ning on üheaastane rohtne põllukultuur. Taime võimsad varred võivad kasvada mitme meetri pikkuseks, lehed on suured ja südajad ning õied erkkollased. Olenevalt sordist võivad viljad kaaluda mõnest kilost kuni mitmekümne kilogrammini.
Tugev juurestik, mis ulatub sügavale mulda, aitab taimel toitaineid ja vett hästi kätte saada. Kõrvitsa lehed on kaetud peente karvakestega, mis kaitsevad taime kuivamise eest ning aitavad reguleerida temperatuuri. Viljad sisaldavad rohkelt karotenoide, vitamiine ja mineraalaineid.
Millised tingimused on kõrvitsa kasvatamiseks vajalikud?
Kõrvits on soojust armastav taim, mis vajab kasvamiseks päikeselist kasvukohta. Eesti kliimas saab kõrvitsaid edukalt kasvatada, kuid külmakartliku taimena tuleb neid kaitsta kevadiste öökülmade eest. Ideaalne õhutemperatuur kasvu ajal on 20-25 kraadi.
Taim vajab kasvamiseks palju ruumi, sest varred levivad laiali ning moodustavad tiheda võrgustiku. Ühe taime jaoks tuleks arvestada vähemalt 2-3 ruutmeetrit kasvupinda. Hea õhuringlus taimede vahel aitab vältida seenhaiguste teket.
Kõrvits on tundlik tugevate tuulte suhtes, mistõttu tasub kasvukoht valida tuulevarjulisem. Ideaalne on lõunapoolne, päikeseline aiaosa, kus taimed on kaitstud põhjatuulte eest. Vajadusel võib kasutada tuulekaitseid või rajada kõrgpeenrad.
Milline muld sobib kõrvitsale?
Kõrvits eelistab toitaineterikast, huumusega hästi varustatud mulda, mille pH on 6,0-7,0. Muld peab olema hästi õhustatud ja vett läbilaskev, kuid samas niiskust hoidev. Savise mulla puhul tuleks lisada komposti või liiva mulla struktuuri parandamiseks.
Kuidas alustada kõrvitsa ettekasvatamist?
Kõrvitsa ettekasvatamist alustatakse aprilli keskel või mai alguses, umbes 3-4 nädalat enne avamaale istutamist. Seemned külvatakse 2-3 cm sügavusele toitaineterikka mullaga täidetud pottidesse. Idanemiseks vajab seeme 20-25 kraadist temperatuuri.
Potid asetatakse valgusküllasesse kohta, kuid otsese päikesevalguse eest tuleb taimi kaitsta. Kastmine peab olema mõõdukas – muld ei tohi kuivada, kuid liigniiskus põhjustab tõusmete hävimist. Esimesed idud ilmuvad tavaliselt 5-7 päeva pärast külvi.
Kõrvitsa istutamine avamaalе
Avamaale istutatakse kõrvitsataimed siis, kui öökülmade oht on möödas, tavaliselt mai lõpus või juuni alguses. Istutuskoht peab olema ettevalmistatud – muld kobestatud ja väetatud kompostiga. Taimede vahe peaks olema vähemalt 1-1,5 meetrit.
Istutamisel tehakse augud nii sügavad, et taimed jääksid samale sügavusele nagu nad kasvasid pottides. Pärast istutamist tuleb taimi korralikult kasta ning vajadusel katta kattelooriga, et kaitsta neid külma ja tuule eest. Esimestel päevadel pärast istutamist vajavad taimed erilist tähelepanu ja hoolt.
Kastmine ja hooldus
Kõrvitsad vajavad regulaarset kastmist, eriti viljade moodustumise ja kasvu ajal. Kastma peaks hommikul või õhtul, vältides lehtede märjaks saamist. Vesi peab olema toasoe, mitte külm, ning korraga antakse 5-10 liitrit vett taime kohta.
Umbrohutõrje on oluline taime kasvu algfaasis, hiljem katavad kõrvitsalehed maa ning umbrohi ei saa kasvada. Multšimine õlgede või muruga aitab hoida mullas niiskust ning takistab umbrohu kasvu. Varte alla võib asetada killustiku või laudu, et viljad ei puutuks otse vastu maad.
Väetamine
Kuna kõrvits on toitainetevajaduslik taim, vajab ta regulaarset väetamist. Esimene väetamine tehakse istutamise ajal, lisades istutusauku komposti või kääritatud kanasõnnikut. Edaspidi väetatakse taimi iga 2-3 nädala tagant vedela orgaanilise väetisega.
Eriti oluline on lämmastiku, kaaliumi ja fosfori tasakaalustatud andmine. Liigne lämmastik soodustab lehtede kasvu viljade arvelt. Viljade moodustumise ajal suurendatakse kaaliumi osakaalu väetises. Väetist antakse taime ümber oleva mullapinna niisutamisega.
Võimalikud taimehaigused
Kõrvitsataimi võivad ohustada mitmed seenhaigused, nagu jahukaste ja hahkhallitus. Jahukaste tunneb ära valgete laikude järgi lehtedel, hahkhallitus põhjustab hallide laikude teket. Haiguste ennetamiseks on oluline tagada hea õhuringlus taimede vahel.
Kahjuritest võivad probleeme tekitada lehetäid ja kõrvitsalutikad. Nende tõrjeks saab kasutada taimeleotisi või biopreparaate. Kahjurite ilmnemisel tuleb koheselt tegutseda, sest nad võivad kiiresti paljuneda ja kahjustada kogu saaki.
Millal ja kuidas saaki koristada?
Kõrvitsad koristatakse septembris-oktoobris, enne öökülmade saabumist. Küpsuse märgiks on vilja kõva koor ning varre kuivamine. Vili peaks koputamisel andma tumeda, õõnsa heli. Kõrvits lõigatakse varrest lahti, jättes varre 5-10 cm pikkuseks.
Korjatud viljad tuleb enne säilitamist puhastada ja lasta neil mõni päev kuivas, soojas ruumis järelvalmida. Säilitamiseks sobivad ainult terved, vigastusteta viljad. Õigetes tingimustes – kuivas ja jahedas (10-15°C) ruumis – säilivad kõrvitsad kevadeni.
Kõrvitsa kasvatamine on põnev ja rahuldust pakkuv tegevus, mis sobib suurepäraselt ka algajale aednikule. Õigete hooldusvõtetega ning piisava kannatlikkusega saab kasvatada rikkaliku saagi, millest jätkub nii värskelt tarbimiseks kui ka säilitamiseks. Kõrvits on tõeline Eesti aia aare, mis tasub kasvatamisele kulutatud aja ja vaeva kuhjaga.
