Rohelised hernekaun, täis mahlakaid herneid, on üks aianduse suurimaid rõõme ja maitserõõme. Aias värskelt nopitud hernes on täiesti erinev poest või isegi turult ostetud versioonist, pakkudes magusust ja krõbedust, mida ei saa muul viisil kogeda. Kas pole mitte imeline tunne, kui saad suve alguses korjata oma esimese saagi, maitsta seda magusalt plõksavat maitset ja teada, et see kõik on sinu enda kätetöö?
Mis taim on hernes?
Hernes (Pisum sativum) on üheaastane kaunvili, mis kuulub liblikõieliste (Fabaceae) sugukonda. See taim on tuntud oma roheliste kauntega, mis sisaldavad ümmargusi, mahlakaid seemneid, mida me teame hernestena. Hernes on pärit Vahemere piirkonnast ja Lähis-Idast, kuid on nüüdseks levinud üle maailma tänu oma maitsvale maitsele ja toiteväärtusele.
Hernetaim võib kasvada kuni 2 meetri kõrguseks, olles varustatud peente väätidega, millega ta end toestab. Lehed on sulgjad, rohelised ja õrnad, kaunid on silindrilised, rohelised ning võivad sisaldada 4-10 hernest. Õied on valged või lillakad, iseloomuliku liblikõielise kujuga, meelitades ligi kasulikke putukaid ja mesilasi.
Millised tingimused on vajalikud herne kasvatamiseks?
Hernes on jahedat kliimat armastav taim, mis sobib ideaalselt Eesti kliimatingimustesse. See on üks esimesi köögivilju, mida saab kevadel aeda istutada, kuna seemned idanevad juba 5°C juures ja noored taimed taluvad kerget öökülma. Optimaalne kasvutemperatuur on 13-18°C, mistõttu Eesti suvi pakub hernele suurepäraseid kasvutingimusi.
Hernes eelistab päikeselist või osaliselt varjutatud kasvukohta, kus on vähemalt 6 tundi päikesevalgust päevas. Muld peaks olema viljakas, hästi dreenitud ja neutraalse või kergelt happelise pH-ga (6,0-7,0). Hernes ei talu liigniiskust ega kasva hästi savises, halvasti kuivenevas pinnases, kus juured võivad mädanema hakata.
Oluline tegur herne kasvatamisel on külvikorras õige planeerimine. Hernest ei tohiks samale kohale külvata vähemalt 4 aastat, et vältida mullast pärinevaid haigusi ja kahjureid. Samas on hernes suurepärane eelvili paljudele teistele köögiviljadele, kuna sarnaselt teistele liblikõielistele rikastab see mulda lämmastikuga tänu juurtel elavatele mügarbakteritele.
Kuidas valida seemneid?
Õigete herneseemnete valimine on eduka kasvatamise aluseks. Eestis ja Euroopas on saadaval mitmeid sorte, mis erinevad kasvukõrguse, valmimisaja ja kasutusotstarbe poolest. Tasuks eelistada meie kliimasse sobivaid, külmakindlaid ja haiguskindlaid sorte.
- Koorimisherned (siledad herned) – sobivad nii värskelt tarbimiseks kui ka kuivatamiseks. Neid kasutatakse nii toiduvalmistamisel kui ka loomasöödana. Need idanevad jahedas mullas paremini kui teised sordid ja on üldiselt vastupidavamad. Populaarsed sordid on ‘Kelvedon Wonder’, ‘Early Onward’ ja ‘Avola’.
- Ajuherned (kortsulised herned) – said oma nime kortsuliste herneste järgi, mis meenutavad aju. Need seemned sisaldavad rohkem suhkruid ja on magusama maitsega kui koorimisherned. Sordid nagu ‘Ambassador’, ‘Hurst Green Shaft’ ja ‘Alderman’ on Euroopas laialt levinud.
- Suhkruherned – kõige magusama maitsega. Erinevalt teistest sortidest ei sisalda kaunad siin jäika membraani, seega saab neid süüa juba siis, kui seemned pole veel täielikult arenenud. Populaarsed sordid on ‘Sugar Snap’, ‘Oregon Sugar Pod’ ja ‘Delikata’.
- Madalad sordid – ei vaja toestamist ja on sobivad tuulisematesse aedadesse. Need sordid nagu ‘Meteor’, ‘Little Marvel’ ja ‘Tom Thumb’ on ideaalsed väikestesse aedadesse või pottidesse kasvatamiseks.
- Kõrged sordid – vajavad toestamist, kuid annavad tavaliselt rikkalikuma saagi ja pikema saagiperioodi. Sordid nagu ‘Telephone’, ‘Alderman’ ja ‘Senator’ on klassikalised kõrgekasvulised herned.
Herne külvamine
Herne külvamine algab õige aja valimisega, mis Eesti kliimas on aprilli keskpaigast mai alguseni, kui muld on piisavalt soojenenud. Seemned võib külvata otse avamaale, kuna need idanevad hästi jahedas mullas ja noored taimed taluvad kergeid öökülmi. Varem alustamiseks võib seemneid eelnevalt idandada, hoides neid niiskes paberrätikus 1-2 päeva, kuid see pole tingimata vajalik.
Enne külvi tuleks mulda ette valmistada, lisades komposti või kõdunenud sõnnikut sügisel, mitte vahetult enne külvi. Külvige seemned 3-5 cm sügavusele ja 5-7 cm vahega, ridade vahe võiks olla 45-60 cm. Kõrgekasvuliste sortide puhul on mõistlik planeerida kohe ka tugistruktuurid, mida mööda taimed saavad ronida.
Külvijärgsel perioodil on oluline hoida muld niiske, kuid mitte märg, eriti idanemise ja varajase kasvu etappidel. Kui ilm on väga kuiv, kastke mulda enne külvi. Pärast tärkamist tuleks noori taimi kaitsta lindude ja teiste kahjurite eest, kasutades vajadusel võrku või muid barjääre.
Kastmine ja hooldus
Herne kastmine nõuab tähelepanelikku lähenemist, kuna taim vajab püsivalt niisket, kuid mitte läbimärga pinnast. Eriti oluline on piisav niiskus õitsemise ja kaunade moodustumise ajal, mis tagab hästi täitunud kaunad. Kuival perioodil kastke põhjalikult 1-2 korda nädalas, eelistades hommikust aega, mil vesi jõuab enne päikese intensiivset soojust taimedeni imenduda.
Kastmisel tuleks vältida lehtede märjaks tegemist, suunates vee otse mulla pinnale, eelistatult taime juurte ümbrusse. See vähendab seenhaiguste, nagu jahukaste, riski. Kastmiseks kasutage toasooja vett või vihmavett, mis on taimedele parim, kuna ei sisalda kloori ega muid kemikaale, mis võivad kasvu pärssida.
Herne toestamine
Herne toestamine on oluline samm, eriti kõrgekasvuliste sortide puhul, kuna see hoiab taimed terved ja võimaldab neil täielikult õitseda ning vilja kanda. Toestamine tuleks teha kohe pärast taimede tärkamist või ideaaljuhul juba enne külvi, et vältida hilisemat juurte kahjustamist. Traditsioonilised toestusvõimalused on puuokstest tehtud toed, bambusvarraste püramiid või spetsiaalsed aiavõrgud.
Toestussüsteemi kõrgus peaks olema vastavuses kasvatatava sordi maksimaalse kõrgusega – madalate sortide jaoks piisab 1 meetrist, kõrged sordid võivad vajada kuni 2 meetri kõrgust tuge. Kui taimed kasvavad, juhtige neid õrnalt tugede suunas, kuid ärge muretsege liigselt – herne väädid leiavad tavaliselt ise tee ülespoole ronimiseks. Tugevalt tuulises asukohas võib olla kasulik kinnitada taimed nööri või pehme sidemega toe külge, vältides siiski liiga tihedat sidumist, mis võib taime kahjustada.
Kuidas väetada?
Väetamine on herne kasvatamisel oluline, kuid mitte nii intensiivne kui paljude teiste köögiviljade puhul. Hernes, nagu teisedki liblikõielised, on võimeline õhust lämmastikku siduma tänu juurtel elavatele mügarbakteritele, vajades seetõttu vähem lämmastikväetist. Liigne lämmastik võib isegi kahjulik olla, soodustades lehestiku kasvu viljade arvelt.
Parim viis herne väetamiseks on lisada sügisel või varakevadel mulda komposti või kõdunenud sõnnikut ning külvieelselt segada mulda kaaliumi- ja fosforirohket väetist, mis soodustab õitsemist ja viljumist. Kasvuperioodil võib taimi toetada üks või kaks korda vedela mereadru või kompostitee väetisega, eriti õitsemiseelsel perioodil. Vältige väetamist kõrgetel temperatuuridel või kui taimed on stressis näiteks põua või kahjustuse tõttu.
Võimalikud taimehaigused
Hernes võib kannatada mitme haiguse ja kahjuri all, mille varajane märkamine on tõhusa kontrolli võti. Levinumad probleemid on jahukaste (valge pulbriline kate lehtedel), juuremädanik (närbuvad ja pruuniks muutuvad taimed) ja herne-lehttäi (väikesed rohelised putukad, kes imevad taimemahla). Teised sagedased kahjurid on hernekaun (vastsed söövad kaunu) ja linnud, eriti tuvid, kes armastavad noori hernetaimi ja -kaunu.
Haiguste ennetamiseks kasutage resistentseid sorte, tagage hea õhuringlus taimede vahel ja vältige kastmist õhtul, kui lehed ei jõua enne ööd kuivada. Kahjurite vastu võib kasutada füüsilisi barjääre nagu putukavõrgud, või bioloogilisi tõrjevahendeid nagu neemipõhised tooted. Tugeva nakkuse korral võib olla vajalik eemaldada ja hävitada nakatunud taimed, et vältida haiguse levikut kogu aias.
Kuidas ja millal saaki koristada?
Herne saagi koristamine algab tavaliselt 10-14 nädalat pärast külvamist, sõltuvalt sordist ja kasvutingimustest. Kaunad on valmis koristamiseks, kui nad on hästi täitunud, kuid endiselt ererohelised ja mahlakad. Liiga hilja koristatud herned muutuvad jahuseks ja kaotavad oma magusa maitse.
Koristamisel hoidke ühe käega taime ja teisega eemaldage kaun, tõmmates seda õrnalt alla ja küljele. Korjake saaki regulaarselt, vähemalt kaks korda nädalas, et stimuleerida uute kaunade moodustumist ja pikendada saagiperioodi. Kõige maitsvamad on värskelt korjatud herned, kuid neid saab ka külmutada või konserveerida hilisemaks kasutamiseks, säilitades suure osa nende toiteväärtusest ja maitsest.
Herne kasvatamine on rahuldust pakkuv kogemus, mis sobib igale aednikule, sõltumata kogemusest või aia suurusest. See külmakindel, lihtne ja mitmekülgne taim pakub mitte ainult maitsvat saaki, vaid parandab ka mulda tulevaseks kasvatamiseks. Järgides neid lihtsaid juhiseid mulla ettevalmistamisel, õigete seemnete valimisel, hoolikal kastmisel ja õigeaegsel saagikoristusel, saate nautida oma aias kasvatatud herneste imelist maitset.
