Baklažaan ehk obergiin on Kaukaasia ja Vahemere köökide kuningas, mis annab toitudele rikkaliku maitse ja sametise tekstuuri. Selle lillaka vilja lihav sisu imeb endasse kõik maitseained ja õlid, muutes tavalised toidud eriliseks elamuseks. Kuigi baklažaan on tuntud kui üks kapriissemaid köögiviljakultuure, on selle kasvatamine koduaias täiesti võimalik, kui teada õigeid nippe ja järgida vajalikke tingimusi.
Mis taim on baklažaan?
Baklažaan (Solanum melongena) kuulub maavitsaliste (Solanaceae) perekonda, kuhu kuuluvad ka tomat, paprika ja kartul. See üheaastane taim pärineb algselt Indiast ja Kagu-Aasiast, kuid on tänapäeval levinud üle kogu maailma. Baklažaani viljad varieeruvad kujult ja värvilt – klassikalise tumeda lillakast kuni valge, rohelise või triibuliseni.
Taim võib kasvada 40-150 cm kõrguseks, olenevalt sordist ja kasvutingimustest. Baklažaanil on tugevad harunevad varred, suured ovaalsed lehed ja ilusad lillakad õied, millest arenevad hiljem viljad. Taime juurestik on tugev, kuid võrdlemisi õrn, mistõttu ei talu see hästi ümberistutamist ilma mullapalliga.
Millised tingimused on vajalikud kasvatamiseks?
Baklažaan on üks soojuslembelist köögivilju, mis vajab kasvamiseks ja viljade moodustamiseks palju soojust ja valgust. Optimaalne kasvutemperatuur on 22-30°C, alla 15°C temperatuuril taime kasv aeglustub või peatub ning õite tolmlemine võib ebaõnnestuda. Eesti kliimas tähendab see, et avamaal kasvatamine on riskantne ja parimad tulemused saavutatakse kasvuhoones või tunnelis.
Baklažaan vajab vähemalt 6-8 tundi otsest päikesevalgust päevas. Poolvarjus jäävad taimed kiduraks ja viljad ei arene korralikult. Lisaks vajab baklažaan kasvamiseks kõrget õhuniiskust (60-70%), kuid õite tolmlemise ajal (80-90 päeva pärast idanemist) on parem, kui õhuniiskus on mõnevõrra madalam. Tuuletõmbust taim ei talu, seega avamaal kasvatades tasub kaaluda tuulekaitse rajamist.
Milline muld sobib?
Baklažaan eelistab toitainerikast, hästi drenaažiga, kergelt happelist kuni neutraalset mulda (pH 5,5-7,0). Ideaalne on huumusrikas kerge lõimisega muld, mis sisaldab ka piisavalt orgaanilist ainet. Savisem muld tuleks segada liiva, turba ja kompostiga, et parandada selle õhustust ja vee läbilaskvust.
Mulla ettevalmistamisel on hea lisada komposti või kõdunenud sõnnikut, mis varustab taimi vajalike toitainetega kogu kasvuperioodi vältel. Väga oluline on, et muld oleks soojenenud vähemalt 15-18°C-ni enne taimede istutamist, sest külmas mullas taimed ei juurdu ega hakka kasvama.
Istutamine
Baklažaani kasvatamine algab seemnete külvamisest. Eesti tingimustes tuleb alustada taimede ettekasvatamisega veebruari lõpus või märtsi alguses, et juuni alguseks oleksid taimed istutamiseks valmis. Seemned tuleks enne külvi 20 minutiks leiges (30°C) vees leotada, et kiirendada idanemist.
Külvake seemned 1 cm sügavusele kergelt niisutatud külvimulda ja katke kergelt mullaga. Idanemistemperatuur peaks olema 25-30°C, mille juures seemned idanevad 7-14 päeva jooksul. Pärast idanemist hoidke noori taimi valgusküllases kohas temperatuuril 20-24°C. Umbes 40-45 päeva pärast külvi, kui taimedel on 3-4 pärislehtе, võib nad pikeerida eraldi pottidesse.
Istikute istutamine avamaale
Baklažaani istikud on valmis avamaale või kasvuhoonesse istutamiseks, kui neil on 6-8 pärislehtе ja nad on 20-25 cm kõrgused. Eesti kliimas ei tohiks taimi avamaale istutada enne juuni algust või keskpaika, kui öökülmade oht on möödas ja muld on piisavalt soojenenud (vähemalt 15°C).
Kasvuhoones võib istutamisega alustada juba mai lõpus. Istutuskohtade vahe peaks olema 40-50 cm ja ridade vahe 60-70 cm, olenevalt sordist. Istutusauk peaks olema piisavalt sügav, et mahutada kogu juurepalli, kuid taime kasvupunkt peaks jääma maapinnaga samale tasemele. Pärast istutamist taimed korralikult kastke ja multšige mulla niiskuse säilitamiseks ja umbrohu kasvu pidurdamiseks.
Kastmine ja hooldamine
Baklažaan vajab regulaarset ja ühtlast kastmist, eriti pärast õitsemise algust ja viljade moodustumise perioodil. Muld peaks olema pidevalt niiske, kuid mitte märg. Liigniiskus soodustab juuremädaniku teket, samas kui veepuudus põhjustab viljade deformeerumist ja mõrude ühendite kogunemist.
Kasta tuleks taimede juurepiirkonda, vältides lehtede märjaks saamist, mis võib soodustada haiguste levikut. Kastmiseks kasutage sooja vett (20-24°C), sest külm vesi võib taimi šokeerida. Kõige parem aeg kastmiseks on hommikul või õhtul, kui päike pole liiga intensiivne. Regulaarse kastmise puhul piisab tavaliselt 2-3 korrast nädalas, kuival perioodil võib olla vajalik igapäevane kastmine.
Kuidas väetada?
Baklažaan on toitainenõudlik taim, mis vajab eriti palju lämmastikku vegetatiivse kasvu faasis ning kaaliumi ja fosforit õitsemise ja viljade moodustumise ajal. Esimene väetamine toimub 2-3 nädalat pärast istutamist, kasutades tasakaalustatud orgaanilist või mineraalväetist (NPK suhtega umbes 10-10-10).
Kui taimed hakkavad õitsema, vähendage lämmastiku kogust ja suurendage kaaliumi ja fosfori osakaalu (NPK suhe umbes 5-10-15). Väetisi võib anda kas granuleeritult, laotades neid taimede ümber ja kergelt mulda segades, või vedelväetisena kastmisvette segatuna. Leheväetisi võib kasutada iga 2-3 nädala tagant, et tagada taime optimaalne toitainete saamine. Väetamisega tuleks lõpetada umbes 3-4 nädalat enne saagi koristamist.
Võimalikud taimehaigused
Baklažaan on vastuvõtlik mitmetele haigustele ja kahjuritele. Kõige levinumad haigused on hahkhallitus (Botrytis cinerea), tomati-mosaiikviirus ja lehemädanik (Phytophthora infestans). Haiguste tunnusteks on lehtede kolletumine, pruunistumine või kärbumine, varre mädanemine või viljade deformatsioon.
Kahjuritest võivad probleeme tekitada lehetäid, kedriklest ja karilased. Lehetäide kahjustus avaldub lehtede kokkutõmbumises ja kasvupunktide deformeerumises. Kedriklesta kahjustuse korral ilmuvad lehtedele kollakad täpid ja lehed võivad muutuda pronksjaks. Karilaste vastu aitab taimede katmine võrguga. Haiguste ennetamiseks hoidke taimed tugevad, vältige liigniiskust ja tagage hea õhuringlus. Vajadusel kasutage bioloogilisi või keemilisi tõrjevahendeid vastavalt kasutusjuhendile.
Kuidas ja millal saaki koristada?
Baklažaani viljad on valmis koristamiseks umbes 70-90 päeva pärast istutamist, olenevalt sordist. Koristusküps vili on läikiv, elastse pinnaga ja annab vajutamisel veidi järele. Üleküpsenud viljad muutuvad tuhmiks, seemnete piirkond kollakaks ja maitse kibedaks.
Viljade koristamisel kasutage teravaid kääre või nuga, jättes vilja külge väikese varreosa. Ärge rebige vilju taime küljest, sest see võib taime kahjustada. Koristage viljad regulaarselt, et stimuleerida uute viljade moodustumist. Ühelt taimelt võib suve jooksul saada 5-10 vilja, olenevalt sordist ja kasvutingimustest. Koristatud baklažaane saab säilitada külmkapis umbes nädala, seejuures on optimaalne temperatuur 10-12°C ja õhuniiskus 90-95%.
Baklažaanide kasvatamine Eesti tingimustes võib tunduda väljakutsena, kuid õigete sortide valikul ja hoolikal hooldusel on see täiesti võimalik. Kasvuhoones või tunnelites on tulemused kindlamad, kuid soojadel suvedel võib edu saata ka avamaal kasvatajaid. Peamised edutegurid on piisav soojus ja valgus, regulaarne kastmine ja väetamine ning õigeaegne kahjurite ja haiguste tõrje. Isekasvatatud baklažaanist valmistatud hõrgutised on vaeva väärt – maitse on võrreldamatu poest ostetuga ning teadmine, et olete ise selle maitseküllase köögivilja kasvatanud, lisab roogadele erilist väärtust.
